Arnikas

Päikesekollane arnikas kasvab mägikarjamaadel ja kaltsiumi-vaestel turbamaastikel. Kõige varajasem viide arnika kasutamise kohta on 12. sajandi ürikutes, kus seda kirjeldas ravitseja Hildegard Bingen. Arnika õrnad õied tunduvad veidi korratud ja haprad - justkui kerge tuuleiil võiks viia nad minema. Tegelikult on arnikas väga jõuline taim, mis kasvab kuni 40 cm pikkuseks ning on eriti vastupidav mäestike kliimas. See väline vastupanuvõime on selge märk tugevast struktuursest jõust, mida arnika kannab.

Umbes 150 farmatseutilist aktiivset toimeainet leidub arnika õitekobaras. Nende seas on väärtuslikke ja tõhusaid aineid nagu flavonoidid, karotenoidid, seskviterpeenide hulka kuuluvad laktoonid ja segu vääris eeterlikest õlidest. Suur ränidioksiidisisaldus annab arnika strukturile ja kujunemisele jõu, mis aitab taastada kudesd pärast vigastuste saamist (nt verevalumid, muhud või põrutused). 18. sajandil kasutati arnikat sageli erinevate tervisehäirete nagu podagra, reuma, veenilaiendid ja flebiidi raviks. Tänapäevased uuringud on arnika kohta näidanud, et ta on antiseptilise toimega ja ta suudab ergutada vereringet, leevendada valu ja kiirendada paranemise protsessi. Nende omaduste tõttu nimetatakse arnikat ka "lihaste ja verevalumite kaitseingliks ja tervendajaks".